Kui mitte praegu, siis millal? Eesti vajab otsuseid, mis toetavad rahva tervist
Käisin 10. novembril Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poolt organiseeritud seminaril „Nutri-Score Eesti toiduturul – võimalused, mõjud ja järgmised sammud“.
Kuulasin kolme ettekannet: Mirel Mesila rääkis Nutri-Score'i märgistuse kooskõlast Eesti riiklike toidusoovitustega, Kristian Pentus tutvustas tarbijate pilgujälgimise uuringu vahetulemusi ning Anneli Saaroja rääkis Nutri-Score'i vabatahtliku kasutuselevõtu võimalikest majanduslikest mõjudest.
Tulin seminarilt ära veidi nõutuna. Mitte sellepärast, et Nutri-Score oleks ideaalne lahendus või et selle kasutuselevõtuga lahendaksime Eesti rahvastiku toitumisprobleemid. Vaid sellepärast, et jäin mõtlema kui palju räägime erinevatest mõjudest, riskidest, kuludest ja alternatiividest, kuid kas me räägime piisavalt sellest, millist tulevikku soovime Eesti inimeste tervisele?
Tervis ja majanduslikud huvid kõrvuti
Seminaril esitatud slaididel oli selgelt välja toodud, kes toetavad Nutri-Score'i vabatahtlikku kasutuselevõttu Eestis ja kes suhtuvad sellesse kriitiliselt.
Toetust on avaldanud:
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlased
Eesti Endokrinoloogia Selts
Eesti Kaaluravi Selts
Eelnõusse kriitiliselt suhtuvate organisatsioonide hulgas on:
Ühelt poolt organisatsioonid, kelle igapäevatöö keskmes on inimeste tervis, haiguste ennetamine ja rahvastiku tervise edendamine. Teiselt poolt toidutootjate ja põllumajandussektori esindusorganisatsioonid, kelle jaoks on olulised ka ettevõtete konkurentsivõime, tootmiskulud ja majanduslik jätkusuutlikkus.
Minu esimene mõte oli: siin on tervis ja majanduslikud huvid kõrvuti.
Ma ei arva, et ettevõtjate mured tuleks kõrvale jätta. Loomulikult tuleb hinnata märgistuse rakendamise kulusid, mõju tootearendusele ja võimalikku mõju konkurentsile. Kuid samal ajal peame küsima, milline on meie kui riigi pikemaajaline huvi.
Kas me vaatame ainult seda, millised kulud võivad ettevõtetel tekkida lähiaastatel, või arvestame ka sellega, millised kulud kaasnevad ühiskonnale kui rahvastiku tervis ei parane?
Millises seisus on Eesti inimeste tervis?
Laste olukord ei ole vähem murettekitav. TAI 2022. aasta õpilaste kasvu uuringus, milles osales ligi 18 000 last 203 koolist, oli esimese, neljanda ja seitsmenda klassi õpilastest 31% ülemäärase kehakaaluga. Iga kolmas poiss ja iga neljas tüdruk.
Need on numbrid, mille taha peituvad päris inimesed, pered ja tulevased täiskasvanud.
Ülekaalulisus ei ole ainult kehakaalu või välimuse küsimus. Sellega kaasnevad suuremad riskid haigestuda II tüüpi diabeeti, südame-veresoonkonnahaigustesse ja mitmetesse teistesse kroonilistesse haigustesse. See mõjutab inimese elukvaliteeti, töövõimet ja tervena elatud eluaastaid.
Me maksame selle kõik kinni – nii praegu kui ka tulevikus. Tervishoiukulude, vähenenud töövõime, enneaegse haigestumise ja inimeste elukvaliteedi kaudu.
Seepärast peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas ennetada, mitte ainult sellele, kuidas hiljem tagajärgedega tegeleda.
Kas me oleme viimase kümne aastaga piisavalt edasi liikunud?
Eestis on tehtud mitmeid algatusi tervist toetava toitumise edendamiseks. On koostatud toitumise ja liikumise roheline raamat (Vabariigi Valitsus ei ole seda seni ametlikult heaks kiitnud), uuendatud riiklikke toitumissoovitusi, loodud tasuta koolilõuna süsteem ning rakendatud puu- ja köögiviljade pakkumise programme.
aastal võttis Riigikogu vastu magustatud jookide maksu seaduse, kuid see ei jõudnud rakendamiseni. 2024. aastal algatati uus magustatud jookide maksu eelnõu, kuid ka see ei jõudnud seadusena rakendamiseni.
Koolitoidu puhul on samuti veel arenguruumi. TAI juhtis 2024. aastal tähelepanu sellele, et koolide ja lasteaedade toitlustamise regulatsioon pärineb suuresti 2008. aastast ning vajab ajakohastamist vastavalt uuenenud toitumissoovitustele. Koolide ja lasteaedade toitlustamise ajakohastatud nõuded jõustusid 2025. aasta septembris ning rangete nõuete täielik rakendamine algas 2026. aasta septembris.
Meil on olemas teadmised ja soovitused, kuid nende rakendamine vajab järjepidevust ja poliitilist tahet.
Mida võiksime õppida teistelt riikidelt?
Norra ja Rootsi tervena elatud aastate näitajad on Eestist kõrgemad. See annab põhjust uurida, kuidas on korraldatud nende riikide terviseedendus ja ennetustöö.
Eriti huvitav on Jaapani koolitoidu ja toitumishariduse süsteem. Seal on toitumisharidus osa koolielust ning spetsiaalse ettevalmistusega toitumisõpetajad osalevad koolitoidu menüüde kujundamises, toidu toiteväärtuse hindamises ja õpilaste toitumisalases harimises.
Õpilased õpivad toidu päritolu, valmistamist ja tasakaalustatud toitumist. Toit ei ole lihtsalt koolipäeva jooksul pakutav eine, vaid ka osa õppimisest.
Kas meil võiksid olla koolides rohkem praktilised kokandustunnid?
Kas lapsed võiksid õppida maast madalast valmistama toitu päris toorainest, kasutama köögivilju, kaunvilju ja täisteravilju ning mõistma, miks mitmekesine toitumine on oluline?
Kas koolide juures võiks olla rohkem toitumisalase ettevalmistusega spetsialiste, kes aitaksid koolikokkasid, õpetajaid ja õpilasi?
Need oleksid investeeringud, mille mõju ulatuks palju kaugemale kui üks kooliaasta.
Nutri-Score ei ole ideaalne, kuid kas see tähendab, et me ei peaks midagi tegema?
Tänasel seminaril esitletud uuringud näitasid, et Nutri-Score'i ja Eesti riiklike toidusoovituste vahel on üldiselt samasuunaline seos, kuid esineb ka erandeid.
Näiteks said 15 juustu 17-st D- või E-hinnangu. Mõned valgurikkad magustoidud said aga A-hinnangu, kuigi kuuluvad meie riiklikes toidusoovitustes pigem maiustuste hulka.
See näitab, et Nutri-Score ei saa asendada terviklikke toitumissoovitusi. See ei hinda portsjoni suurust, tarbimise sagedust, toidu töötlemisastet ega inimese kogu toitumist.
Kuid selle eesmärk ei olegi olla terviklik toitumisnõustaja. Eesmärk on anda tarbijale lihtsamini mõistetavat teavet toote toitainelise koostise kohta.
Kristian Pentuse tutvustatud pilgujälgimise uuringu vahetulemused näitasid, et soodsama toitainelise profiiliga tooted valiti laborikatses sagedamini. Nutri-Score'i puhul oli seos tugevam kui kahe teise võrreldud märgistussüsteemi puhul. Loomulikult vajab see tulemus täiendavat uurimist ka päris poekeskkonnas.
Minu arvates on oluline mõista, et märgistus ei pea olema täiuslik selleks, et sellest võiks olla kasu. Küll aga peab olema selge, mida see näitab ja millised on selle piirangud.
Kui me näeme, et mõni toidugrupp vajab algoritmis täiendavat tähelepanu, saame anda tagasisidet Nutri-Score süsteemi teaduslikule arendustiimile ja aidata seda edasi arendada.
Kas me saame endale lubada veel neli-viis aastat ootamist?
novembril sai teatavaks, et majandus- ja tööstusminister jättis Nutri-Score'i vabatahtlikku kasutuselevõttu võimaldava eelnõu kooskõlastamata. Ministeerium soovib põhjalikumalt analüüsida alternatiive, ettevõtjate vastuväiteid ja majanduslikke mõjusid.
Ma mõistan vajadust nendele küsimustele vastata. Kuid loodan, et alternatiivide analüüsimine ei tähenda järjekordset pikka perioodi, mille jooksul me ei tee ühtegi täiendavat sammu.
Nutri-Score'i kasutuselevõtt oleks olnud vabatahtlik. See ei oleks kohustanud kõiki tootjaid oma tooteid märgistama ega oleks lahendanud kõiki Eesti toitumisprobleeme.
Kuid see oleks andnud tarbijale ühe täiendava võimaluse teha poes teadlikumaid valikuid.
Samal ajal saame ja peame tegelema toidu hinna, kättesaadavuse, koolitoidu, toitumishariduse, toidu koostise ja tervislikuma elukeskkonna kujundamisega.
Mida ma ootaksin Eesti riigilt?
Minu arvates vajame Eestis nüüd midagi enamat kui üksikuid algatusi ja aastaid kestvaid arutelusid. Vajame riigiülest, pikaajalist ja konkreetsete eesmärkidega tegevuskava, mis seaks rahvastiku tervise üheks oluliseks prioriteediks.
Näiteks võiks Eesti koostada aastateks 2027–2035 rahvastiku toitumise ja tervise edendamise tegevuskava, milles oleksid selgelt määratletud mõõdetavad eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused.
Mida ma sellelt ootaksin?
Tervena elatud aastate pikendamine. Seame eesmärgid ja jälgime regulaarselt, kuidas Eesti inimeste tervisenäitajad arenevad.
Laste toitumisharidus. Toome koolidesse rohkem praktilist kokandust ja õpetame lastele juba varakult, kuidas valmistada tasakaalustatud toitu päris toorainest.
Tarbijale arusaadavam toidualane teave. Hindame ja rakendame teaduspõhiseid lahendusi, mis aitavad inimestel poes toodete toitainelist koostist paremini mõista ja võrrelda.
Tervist toetava toidu parem kättesaadavus. Analüüsime, kuidas muuta mitmekesine ja tervist toetav toit majanduslikult kättesaadavamaks erineva sissetulekuga inimestele.
Koostöö toidutootjatega. Toetame toodete koostise parandamist, vähendades liigset soola, lisatud suhkruid ja küllastunud rasvhappeid.
Oluline on, et need ei jääks lihtsalt headeks kavatsusteks paberil. Tegevuskaval peaksid olema konkreetsed vastutajad, rahastus, tähtajad ja regulaarselt hinnatavad tulemused.
Rahvastiku tervise parandamine ei ole ühe ministeeriumi, ühe organisatsiooni ega ühe toitumisalase märgistuse ülesanne. See vajab koostööd riigi, tervishoiutöötajate, haridusasutuste, toidutootjate ja tarbijate vahel.
Mida arvavad Eesti inimesed?
Oleksin väga huvitatud sellest, kuidas hääletaksid Eesti inimesed kui küsiksime neilt:
Kas sooviksite, et pakendatud toidu esiküljel oleks lihtsamini mõistetav teave, mis aitaks teil soovi korral võrrelda sama toidugrupi toodete toitainelist koostist ja teha teadlikumaid valikuid?
Ma arvan, et see küsimus vääriks avalikku arutelu, kus kõlaksid ka tarbijate endi hääled.
Muidugi tuleb inimestele selgitada, et A-hinnang ei tähenda, et toodet võiks piiramatult tarbida, ega E-hinnang seda, et toodet ei tohiks kunagi süüa. Märgis on üks abivahend, mitte terviklik toitumissoovitus.
Toit ei ole ainult energia
Lõpetuseks tahan rõhutada, et tervise edendamisel ei saa me keskenduda ainult ühele tegurile.
Toitumine, uni, füüsiline aktiivsus ja stressiga toimetulek on omavahel seotud.
Mitmekesine ja tasakaalustatud toitumine toetab organismi toimimist, aitab katta toitainete vajadust ning annab energiat liikumiseks ja igapäevasteks tegevusteks.
Toit ei ole ainult kilokalorid. See on palju komplekssem osa meie tervisest ja heaolust.
Meil on vaja keskkonda, kus tervist toetavad valikud on lihtsamad, arusaadavamad ja kättesaadavamad. See algab kodust, jätkub lasteaias ja koolis ning ulatub toidupoodi, töökohta ja kogu ühiskonda.
Ma ei väida, et Nutri-Score on ainus või ideaalne lahendus. Küll aga arvan, et peaksime lõpetama ootamise, kuni leiame ideaalse lahenduse ja hakkama järjekindlalt rakendama meetmeid, mille abil saame rahvastiku tervist parandada.
Loodan siiralt, et kõigile, kes nende otsuste tegemisel kaasa räägivad, läheb korda Eesti inimeste tervis pikemas perspektiivis.
Küsimus ei ole ainult selles, millist märgistust me pakendile paneme. Küsimus on selles, milliseid otsuseid teeme täna selleks, et Eesti inimesed saaksid elada rohkem tervena elatud aastaid.
Comments