Otsustasin allolevat jagada, et loodetavasti jõuaks info inimesteni, kes on läbi elanud midagi sarnast ja mõtlevad, kuidas teised inimesed taastuvad sellisest ajuoperatsioonist nagu ETV (Endoskoopiline kolmas ventrikulostoomia).
2018. aasta septembris kukkusin metsas puude vahelt tasakaalustusnöörilt pea ja seljaga vastu maad. Mind viidi kiirabiga ära ja kuigi arstide sõnul ma peapõrutust ei saanud, olid kukkumisele järgnenud nädalad ja kuud täis valusid. Igapäevased peavalud, kaelavalud, seljavalud, tasakaaluhäired, mäluhäired, pidev surve peas, parema käe närvid ei töötanud enam korralikut jne.
Pärast kuudepikkust valusid ja arstide külastamist, et aru saada, mis mu peaga toimub, saadeti mind MRT uuringule ja neurokirurg diagnoosis mul obstruktiivse hüdrotsefaalia, mis tähendab, et seljaajuvedeliku (CSF) vool on blokeeritud.
Obstruktiivse hüdrotsefaalia vastu pole muud teadaolevat ravi kui ajuoperatsioon. Vesipea puhul on levinud kaks operatsiooni – drenaažisüsteemi kirurgiline sisestamine, mida nimetatakse šundiks või ETV (Endoskoopiline kolmas ventrikulostoomia), kus kirurgilise protseduuriga luuakse läbi puuraugu avaus kolmanda vatsakese põhjas, kasutades vatsakeste süsteemi asetatud endoskoopi. Minu enda jaoks soovitas neurokirurg ETVd, mis tehti 2019. aasta märtsis.
Ajuoperatsioonist taastumine
Kuna ma ei leidnud veebist kuigi palju infot taastumisaja, võimalike kõrvalmõjude, selle operatsiooni tüsistuste kohta, siis mõtlesin, et tahaksin seda ise jagada ka teistega, kes on 40. eluaastates naised ja kellel on hiljuti olnud sama operatsioon.
Uuesti kõndima õppimine
Vahetult pärast operatsiooni kulus mul päev või paar, enne kui suutsin aeglaselt kõndima hakata, kuna maailm oli väga ebastabiilne, tundsin pearinglust ja kõndimine ei tundunud loomulik.
Neurokirurg julgustas mind võimalikult kiiresti jalule tõusma ja oma igapäevarutiini naasma. Võtsin nõuandeid tõsiselt ja püüdsin kõndida nii palju kui suutsin, suurendades järk-järgult seda iga päev. Mind lasti haiglast välja 4 päeva pärast. Võtsin taastumiseks nädala töölt vabaks, seega kokku olin töölt eemal 11 päeva. Nüüd pärast 10 kuud tagasi vaadates oli see suur viga. Oleksin pidanud paariks kuuks töölt vabaks võtma, et keskenduda taastumisele.
Jätkasin igapäevaselt pikemate vahemaade jalgsi läbimist. Pärast 11 päeva autoroolist eemal olles oli ka autot raske juhtida, kuid pidin sõitma perearsti juurde kontrolli.
Mälutestid
Neurokirurg saatis mind ka mäluteste tegema kohe peale operatsiooni ja ka kolm kuud peale operatsiooni. Harjutused olid täpselt samad. Kuigi nendest testidest ei tulnud välja midagi suurt, mille pärast oleksin pidanud muretsema, oli mul hädas lühiajalise mälu ja kognitiivse jõudlusega, kuna mälukiirus oli lühikese aja jooksul ebaühtlane.
Hormoonid
Peale raseeritud koha pea vasakpoolses esiosas koos 2,5 cm suuruse armiga, mida olen pidanud katma mitu kuud, kaotasin pärast operatsiooni üsna palju juukseid. Juuste väljalangemine peatus umbes 2 kuud pärast operatsiooni.
Mul kadus ära ka 2 kuud menstruatsioon, mis õnneks tuli tagasi ja läks ka paari kuu möödudes korrapäraseks.
Olen aga võidelnud igapäevase ärevuse, emotsionaalsete tõusude ja mõõnadega, mis on aja jooksul paranenud, kuid ma pole veel seal, kus olin.
Valud ja surve peas
Suureks kergenduseks pärast operatsiooni oli see, et mul ei olnud enam selliseid peavalusid, kaela- ega seljavalusid ega survet peas – ainult valu armist. Ja see oli nii kolm kuud pärast operatsiooni.
Neli kuud pärast operatsiooni hakkasin tundma end iga päeva lõpus väga väsinuna, tööpäevad hakkasid muutuma tõeliseks võitluseks. Mul hakkasid jälle tekkima peavalud. Ma ei suutnud keskenduda ega aru saada, mida inimesed räägivad. Sain aru, et pean tegema tööst pausi ja andma oma kehale rohkem aega taastumiseks. Võtsin töölt ühe kuu puhkuse. See aitas. Mul oli rohkem energiat, tundsin, et suudan kogu oma potentsiaali jälle maailmaga jagada.
Kahjuks kulus mul kaks kuud, mil olin taas samas punktis tagasi, kus hakkasin tundma peas survet, tundma iiveldust, peavalusid (erinevates peapiirkondades teravad valud või üleüldiselt tugevamad peavalud). Vahetasin pärast operatsiooni oma tavalaua tööl seisulaua vastu, kuna ei tundnud end istudes hästi. Alati, kui istusin või lamamisasendist püsti tõusin ja liikuma hakkasin, tekkis pearinglus.
Mind saadeti järjekordsele MRT uuringule 2020. aasta jaanuaris. Tulemused olid head, aju töötas funktsionaalselt, mis oli väga positiivne – vedeliku kogunemist ei olnud ja MRT-piltide järgi paistis, et vedelikuringlus ajus toimis hästi. Minu neurokirurg ütles, et ma ei peaks enam pea pärast muretsema ja mu peavalud, surve, peapööritus võivad olla millegi muuga seotud.
Kuna mu hemoglobiin, hematokriit, raua ja ferritiini tase olid madalamad, pidin lühikest aega võtma rauapreparaate. Keskendun teadlikult rauarikaste toitude tarbimise suurendamisele ja vaatan, kuidas see mõjutab mu enesetunnet pikema aja jooksul.